Eesti taimede levikuatlas

Taimeatlase koostamise metoodika

Atlase ruudustiku järgi jääb kogu Eesti maa-ala 540 täis- ja osalise maismaapinnaga ruudu sisse. Vähegi piisava liiginimekirja saamiseks kirjeldati ruutu vähemalt kord kevadel (aprillis-mais) ja soovitavalt kaks korda suvel (juuni 2. poolel, juulis). Jälgiti, et sama ruutu kirjeldaksid igal korral erinevad uurijad ning käidaks eeskätt varem tähelepanuta jäänud kohtades. Välitöid tehti paaridena, mõnikord oli kolmandaks kaasas taimi õppiv tudeng.

Tervikliku liiginimekirja koostamiseks tuleb uurida atlaseruudu kõiki erinevaid taimekooslusi. Atlase välitöödel keskenduti eelkõige neile liigirühmadele, kooslustele ja kohtadele, kust atlase jaoks andmeid muude välitööde käigus (niidu- ja sooinventuurid jms) ilmselt ei kogune. Arvestades varasema atlase kogemusi, on suuremat tähelepanu vajavad:

• raskemini määratavad perekonnad ja sugukonnad (maltsalised, pajud, nelgilised, koldrohi, võilill, kortsleht jms);
• umbrohu- ja prahitaimed, tulnukad (kasvukohtadest põllud, jäätmaad, prahipaigad, raudteed jne);
• metsistuvad ja naturaliseeruvad liigid: neid pole varasematel aastakümnetel peetud oluliseks, ent praegusel ajal vajavad need suuremat tähelepanu;
• veetaimed kõikide ruutude seisu- ja vooluveekogudes, sest maabotaanikud ei pööra veekogudele üldjuhul piisavalt tähelepanu ja veebotaanikud keskenduvad suurematele veekogudele;
• sootaimed, eeskätt haruldasemad liigid nagu rabaluga, turvastarn, kolmismadar, väike jõhvikas, sookäpp jne, kelle leidmiseks tuleb uurida erilisi ja raskemini ligipääsetavaid elupaiku ning sooritada enamasti märkimisväärse pikkusega matku.