Eesti taimede levikuatlas

Taimeatlase välitööde senised tulemused

Leitud taksonite arv taimeatlase ruutudes jääb vahemikku 1–677. Üle 500-liigilis ruute oli 14, ootuspäraselt peamiselt Lääne-Saaremaal (joonis 1). Põhjalikum võrdlus vana taimeatlase andmestikuga seisab ees, kuid uue atlase andmestik on täpsema andmekogumise metoodika tõttu saanud ühtlasem. Vana atlase liigivaesemad ruudud on uues atlases keskmiselt 100 liigi võrra rikkamad, kuid osa vana atlase kõrge liigiarvuga ruute liigivaesemad. Ilmselt pole selliste muutuste taga mitte looduslikud protsessid, vaid metoodika erinevused.

Lähemalt uutest levikukaartidest

Taimeatlase andmebaasis on kokku 1663 taksonit, millest osa on perekonnad või muud liigist kõrgemad üksused. Liigikaarte on kokku 1477 taksoni (enamasti liigid, aga ka alamliigid ja teisendid) kohta. Vanas taimede levikuatlases (Kukk, Kull 2005) oli 1350 levikukaarti.

Sagedamini vaadeldud taimeliigid taimeatlase andmetel olid harilik naat (Aegopodium podagraria, 1590 vaatlust), harilik raudrohi (Achillea millefolium, 1578), mets-harakputk (Anthriscus sylvestris, 1564), kõrvenõges (Urtica dioica, 1530), harilik mänd (Pinus sylvestris, 1524), harilik kerahein (Dactylis glomerata, 1522), harilik pihlakas (Sorbus aucuparia, 1522), metsmaasikas (Fragaria vesca, 1521), harilik toomingas (Padus avium, 1502) ja harilik kuusk (Picea abies, 1496 vaatlust).

Uue taimeatlase metoodika nägi ette atlaseruudu külastamist kolmel korral – kevadel, suve esimeses ja teises pooles. 2016. aasta välitöödel käidi ligi 80 atlaseruudus septembris ja oktoobri esimesel nädalal ning sügisene välitööaeg osutus ootamatult sobilikuks. Septembris leitud liikide arv oli enamasti suurem, kui juunis ning leiti paljusid suvel tähelepanuta jäänud taksoneid. Näiteks pärinevad sügisest suurem osa tähk-rebasheina (Amaranthus retroflexus) leidudest, kes osutus oodatust levinumaks kartulipõldude umbrohuks. Arvestades sügiskäikude tulemuslikkust, tuleks edaspidiseks lisatööks kavandada kõikide atlaseruutude uurimine septembris ja oktoobri esimesel poolel.

Kaitsealuste taimede vaatlusi oli kokku 14 355, neist 1. kaitsekategooria 107, 2. kaitsekategooria 2956 ning 3. kaitsekategooria 11 292 vaatlust. Tegelik leiukohtade arv on väiksem, kuivõrd sama vaatlus võib olla kirjas koordinaatide ja atlase ruudu täpsusega. Osa vaatlusi juba teadaolevatest leiukohtadest, kuhu taimeatlase välitöödel satuti kas teadlikult või kogemata. Ent suur osa vaatlustest on kindlasti uued, sh mitmed 1. kategooria taimede leiukohad.

Eestile on taimeatlase välitöödega leitud vähemalt neli uut soontaimeliiki: muda-nõmmkann (Androsace filiformis), villane robirohi (Rhinanthus alectorolophus), ristirohu liik Senecio dubitabilis, suurelehine soosalat (Cicerbita macrophylla) ning taasleitud kahkjaspunane ristik (Trifolium incarnatum). Mitmed taimeliigid on tegelikult levinud tunduvalt harvemini, kui oli seni teada, näiteks raudnõges (Urtica urens) ja jusshein (Nardus stricta) ning ka vastupidi: üllatavalt sagedaseks on osutunud mitmedki sissetoodud liigid, näiteks kõrge priimula (Primula elatior), pärsia mailane (Veronica persica) ja harilik hobukastan (Aesculus hippocastanum).

Eraldi tuleb rõhutada herbaarmaterjali kogumise tähtsust, mis on saanud kinnituse ka taimeatlase välitöödel. Näiteks on atlase välitöödel leitud neljast kohast Ameerika päritolu tulnukliiki saledat partheina (Glyceria striata), keda on meil leitud 1960. aastatel ning harulduse tõttu puudub liik viimastest taimemäärajatest. Sale parthein on väga sarnane teise kaitsekategooria liigile kahar parthein (Glyceria lithuanica) ning väliolukorras on lihtne neid liike omavahel segi ajada. Ühest kohast oligi sale parthein kogutud kahara partheina asemel.

Lisaks leiukohtade tõestamisele on herbariseerimine oluline abivahend taimede tundmaõppimisel ja liikide kinnistamisel: taimi korjates ja kuivatades tuleb samu eksemplare vaadata korduvalt, mistõttu algselt vähe märgatavad tunnused kinnistuvad paremini. Seega võib väita, et taimeatlase koostamine on aidanud parandada Eesti botaanikute taimetundmist.

Taimeatlase ruutude loenduslehtedele oli kaldkirjas märgitud need taksonid, kelle kohta tuli võimalusel herbaarmaterjali koguda. Samuti herbariseeriti loenduslehelt puudunud taimeliike, väljas tundmatuks jäänud taimi jne. Välitöödega koguti ligi 10 000 herbaarlehte, millest enamik on praeguseks ka üle antud EMÜ PKI herbaariumile.

Herbaariumi etikettimine ja määramine on põhiliselt taimeatlase jätkuprojekti osa. Siiski on praeguseks umbes veerand herbaariumist kantud PlutoFi eksemplaripõhisesse andmebaasi (ligi 2600 kirjet), monteeritud ja EMÜ PKI Eesti herbaariumiga on liidetud umbes 900 herbaarlehte.